SKULPTUUR KUNST JA PÄRIMUS

Valguskiired pole kunagi paralleelsed. Kuigi valgusallikas on sama, eemalduvad nad ajas teineteisest.
Kiirte kohtumised algavad pärast kokkupuudet peegeldajatega.

8 aastaselt soovisin olla kosmonaut. 12 aastaselt otsustasin, et minust saab skulptor. Õppisin Kalju Reiteli skulptuuristuudios ning peale mitmeid õnnestumisi õpilaskonkurssidel läksin 14 aastaselt ARS Monumentaali pronksivalu õppima. See oli koht, kus valmisid kogu Baltikumi suurimad monumendid. Olin usin õpilane ja valasin meistrite juhendamisel oma esimese suurema töö käpuli sabaga vanamehest, kes taeva poole vaatab - "Ecce homo!" jõudis 1985. aastal Vabariiklikule Noorte kunstnike näitusele Tartus.  

Tänaseks olen skulptorina tegutsenud ca 30 aastat, see on olnud põnev aeg, mil skulptuurimaailm on elanud läbi murrangulisi aegu. N.ö. klassikalisele skulptuurile on lisandunud kunstiskeenele võimsalt video-, heli-, valgusinstallatsioon, readymade, kohaspetsiifiline kunst, landart, eksperimentaalkunst ja muud valdkonnaülesed segunemised.
Mul on raske lahterdada oma loomingut, sest mind on huvitanud kõiki selle ajastu skulptuuriga seotud valdkonnad ja materjalid ning tehnikad. Hindan monumentaalsust ja looduslikke materjale, kuid teisalt tõmbavad mind enda poole video, maping, valgus, kineetika - tehnoloogilised võimalused, mida kaasaeg skulptorile pakub.